pühapäev, juuni 11, 2006

Elu samme seab...


Me kasvame. Unistuste kauged mäetipud lähenevad, jõuame jalamile ning peame otsustama, kas jaksame teekonna viimase, raskeima osa läbida. Kaljunukk, mille küljes varsti sõrmeotsi pidi rampväsinuina ripume, varjab täielikult temast kümme meetrit kõrgemal asuva ning kaugelt täiesti selgena paistnud tipu. Samal ajal on silmapiirile ilmunud uued mäestikud, uued valikud ja unistused.

Reisiseltskondki võib muutuda. Mõni tahab Everesti asemel vallutada Merapit, ning mitte kõik ei jaksa üheskoos Everestile ronida. Vahel satud aitama hättasattunud võõrast ronijat ning jätkate teed üheskoos. Meeles püsivad kõik, on ju üheskoos mõndagi läbi elatud.

Käesolev on ühe ronija päevik ja saatmata kirjad. Peamiselt armastan ronida Teaduse mäestikul, kuid eks näis kuidas asi kujuneb. Aitäh kursavend Pikkerile "Kama Tahvli" idee eest ;)

Teie,
Mihkel

Kommentaare ei ole: