Sarphatistraat. Minu ees sõidab ülikonnas härrasmees, soliidsed rattakotid pakiraamilt rippumas. Parempööre, Weesperstraat. Väntan Mr. Visserpleini poole. Nüüd sõidab mu ees ülimusklis trendikate riietega onu, põlved käivad väga laialt...
Waterloopleinil on turg. Rattalukud, eksootilised riided, kasutatud riided, sõjaväeriided, täiskasvanute DVD-d, kahtlase taustaga tehnika, vanade postkaartide ümbertrükid, spiritualistlikud vidinad. Müüjad on valdavalt keskealised ehthollandlased või nooremapoolsed aafriklased. Hetkel ma midagi ei osta, aga kuu aja eest sain siit oma 45-eurose mehise rattaluku.
Hästi, sõidan üliõpilasliidu infopunkti Binnengasthuisstraat'il. Jalgrattad ja välistudengid kõikjal. Lukustan ratta ja võtan järjekorranumbri. Hollandis on tihti väga, väga aeglane teenindus. Eesti on selle kõrval tasemel. Nii ka seekord, ootan kakskümmend minutit kuni infotöötajad mõõdetud sammul leti taga tatsavad ja toimetavad. Teisalt, abi siin reeglina saab, ja bürokraatia minimeerimiseks leitakse alati kõrvalteid või tutvusi. Madalmaades tuleb natuke peale käia.
Kliks, ratas lukust lahti ja Dam'i poole pedaalima. Teepeal leian kasutatud inglisekeelse kirjanduse poe, mille ulmevalik on muljetavaldavaim, mida eales näinud olen. Meetrid ja meetrid ja meetrid ulmet, mõistagi keldrikorrusel peidus. Mitu aastat otsitud Clarke'i "Against the Fall of Night" on minu, 3.5 eur, (c)1978.
Dam. Mäletan seda keskväljakut 12. klassi lõpuekskursioonist. Nüüd vaatan turistide horde, kes siin ekslevad ja mõtlen, et see väljak ei ole ju nii väga eriline. Amsterdamis on palju, palju vägevamaid kohti. Mitmetähenduslikult. Sean oma ratta sadade teiste seltsi ning astun panka. Pank on hea, sest sinna laekub stipendium, ent pank on paha, sest seal on tihti aeglane teenindus (khm) ning neil on pea monopol välistudengite pangakontonduses, mistõttu nad lubavad endale asju nagu pangaarvete avamine ainult teisipäeva ja kolmapäeva hommikul 9-12. Kaks tundi puupüsti täis ooteruumis põrandal vedelemist ja ongi leping käes! :) Oh õnnis Hansapanga kontor, igatsen sind nii väga...
Damstraat, Hoogstraat. Tüütud turistid, tirilill-tirilill, ja veel mõned, tirilill... Magic Shop, aga sinna ma hetkel ei lähe. Amsterdamis liikudes on sajameetriste vahedega kanepilõhna pilved. Mõnikord ei saa aru, kust need küll tulevad, teinekord väljub aroom CoffeeShopist.
On tekkimas harjumus uljalt sõita. Seisva ja liikuva auto vahel kõikumine on muutumas õiguse nõudmiseks. Tõesti, rattur on siin kuningas. Või vähemalt aadlik. Selg kisub vägisi sirgeks.
Waterloopleinil on turg. Rattalukud, eksootilised riided, kasutatud riided, sõjaväeriided, täiskasvanute DVD-d, kahtlase taustaga tehnika, vanade postkaartide ümbertrükid, spiritualistlikud vidinad. Müüjad on valdavalt keskealised ehthollandlased või nooremapoolsed aafriklased. Hetkel ma midagi ei osta, aga kuu aja eest sain siit oma 45-eurose mehise rattaluku.
Hästi, sõidan üliõpilasliidu infopunkti Binnengasthuisstraat'il. Jalgrattad ja välistudengid kõikjal. Lukustan ratta ja võtan järjekorranumbri. Hollandis on tihti väga, väga aeglane teenindus. Eesti on selle kõrval tasemel. Nii ka seekord, ootan kakskümmend minutit kuni infotöötajad mõõdetud sammul leti taga tatsavad ja toimetavad. Teisalt, abi siin reeglina saab, ja bürokraatia minimeerimiseks leitakse alati kõrvalteid või tutvusi. Madalmaades tuleb natuke peale käia.
Kliks, ratas lukust lahti ja Dam'i poole pedaalima. Teepeal leian kasutatud inglisekeelse kirjanduse poe, mille ulmevalik on muljetavaldavaim, mida eales näinud olen. Meetrid ja meetrid ja meetrid ulmet, mõistagi keldrikorrusel peidus. Mitu aastat otsitud Clarke'i "Against the Fall of Night" on minu, 3.5 eur, (c)1978.
Dam. Mäletan seda keskväljakut 12. klassi lõpuekskursioonist. Nüüd vaatan turistide horde, kes siin ekslevad ja mõtlen, et see väljak ei ole ju nii väga eriline. Amsterdamis on palju, palju vägevamaid kohti. Mitmetähenduslikult. Sean oma ratta sadade teiste seltsi ning astun panka. Pank on hea, sest sinna laekub stipendium, ent pank on paha, sest seal on tihti aeglane teenindus (khm) ning neil on pea monopol välistudengite pangakontonduses, mistõttu nad lubavad endale asju nagu pangaarvete avamine ainult teisipäeva ja kolmapäeva hommikul 9-12. Kaks tundi puupüsti täis ooteruumis põrandal vedelemist ja ongi leping käes! :) Oh õnnis Hansapanga kontor, igatsen sind nii väga...
Damstraat, Hoogstraat. Tüütud turistid, tirilill-tirilill, ja veel mõned, tirilill... Magic Shop, aga sinna ma hetkel ei lähe. Amsterdamis liikudes on sajameetriste vahedega kanepilõhna pilved. Mõnikord ei saa aru, kust need küll tulevad, teinekord väljub aroom CoffeeShopist.
On tekkimas harjumus uljalt sõita. Seisva ja liikuva auto vahel kõikumine on muutumas õiguse nõudmiseks. Tõesti, rattur on siin kuningas. Või vähemalt aadlik. Selg kisub vägisi sirgeks.
Postitused
2 kommentaari:
Mihkel, kuule, aga kas sinu ratas on ka nagu suur osa neid vanu kurvilisi linnarattaid või sõidad Eesti kombel maastiku-omaga?
Või noh tegelikult: lugesin natuke altpoolt ka ja leidsin vastuse ise üles :).
Postita kommentaar