Hiljuti instituudi köögis kohvi valmimist oodates juhtus minuga midagi erakordset. Lühidalt algas kõik keskpärasuse printsiibi ühest püstitusest: vaatluse sooritamise hetkes ei ole ajaliselt ega ruumiliselt midagi erilist.Teisisõnu ütleb see statistiline printsiip, et ülimalt tõenäoliselt on suvaline vaatlushetk igati keskpärane. Võtkem näiteks kirjutised ja graffiti kõikvõimalikel avalikel pindadel. Vaadates seina x on ülimalt tõenäoline, et sein on kas puhas või täissoditud - mõlemad seisud kestavad väga kaua ning seina vaatlemine vastavas olukorras on seetõttu igati keskpärane tulemus. Erakordne on, kui seinale pilku heites näeme kedagi sinna just parajasti mingit taltsutamatut meemi sodimas.
Science Park'i kõrval olev põhikool on kireva õpilaskonnaga, enamik neist on ilmselt immigrantide linnaosadest, vastavalt on kooli ümbrus täis ka igasugu kritseldusi. Tol hommikul kohvi oodates nägin, kuidas ühes kõrvalises nurgas kirjutati midagi põhjalikult ühe akna alla ja servale. Kirjutajaks oli üks pearätiga tüdrukuke, vanuselt ehk 12-14. Mind valdas väga kummaline tunne... midagi reaalsusest irdumise moodi :)
Homme hiilin õhtul koolihoovi ja vaatan, mis ta sinna kirjutas.
Pilt: veel üks näide keskpärasuse printsiibist. (c) NASA / JPL
Postitused
1 kommentaar:
Mihkel!
Isevärki juhtum. Mulle just eriliselt huvitav keskpärasuse printsiibi kontekstis. Ma ei teadnud sellest printsiibist midagi. Kas selle kohta on mingit kirjandust?
Asi nimelt selles, et semiootika tundub siinkohal füüsikast printsipiaalselt erinevat: vaatluse sooritamise hetk on nii ajaliselt kui ruumiliselt väga eriline. Paljud viimase aja tööd - mis peaksid justkui tegelema mingite semiootiliste "objektide" kirjeldamisega - just sellele, so. vaatlemise enese kirjeldamisele põhirõhu panevadki.
Selles mõttes huvitav erinevus.
Palavate tervitustega,
Tiitik
Postita kommentaar