Merkuur ja Tiivuline Saadik

14. jaanuaril möödus kosmosesond MESSENGER planeedist Merkuur, olles viimase esimene maine külastaja peale 33-aastast pausi. Varasemalt on Päikesele lähimat planeeti külastanud automaatjaam Mariner 10 1974. ja 1975. aastatel - tol korral kaardistati 45% planeedi pinnast. Üleeilsel möödalennul pildistas MESSENGER Merkuuril ka uusi alasid, esimene avaldatud lähifoto on ära toodud vasakul. Ehkki pildid on tähtsad nii geoloogilisteks uurimusteks kui avalike suhete seisukohast, sooritasid mõlemad sondid ka muid eksperimente alates magnetvälja mõõtmistest kuni topograafilise profiili määramiseni.

Merkuur on Päikesesüsteemi väikseim planeet, läbimõõduga 4900km (Maa läbimõõt on 12700km, võrdlus pildil, millel on näha ka hele laik - üks Merkuuri kaardistamata piirkondi). Tema mass on 0.055 Maa massi ning tiirlemisperiood ümber Päikese 88 päeva - lugeja teab vast ka Maa tiirlemisperioodi ümber Päikese :). Peale veel kaht möödalendu jääb MESSENGER 2011. aastal põhjalikuma uurimise läbiviimiseks Merkuuri ümber orbiidile. Mõned küsimused, millele loodetakse vastuseid saada:

• Miks on Merkuur nii tihe? Merkuuri raudtuum moodustab 42% ta ruumalast (Maal vastavalt 17%) ning ta on Maa järel Päikesesüsteemis tiheduselt teine planeet.
• Milline on Merkuuri magnetvälja olemus? Maal on magnetväli, sama suurel Veenusel aga mitte. Seda pole ka Marsil, küll aga Merkuuril.
• Mis on heade raadiokiirgust peegeldavate omadustega aine Merkuuri poolustel? Püsivalt Päikese eest varjatud kraatrites on maapealsete radarmõõtmistega tuvastatud veejää võimalik olemasolu Merkuuril - lähemat uurimist nõudev leid.
• Milline on Merkuuri geoloogiline ajalugu? Kui intensiivne on olnud meteoriitne pommitamine? Kas Merkuuri ajaloos on esinenud vulkaanilisi nähtusi? Kui vanad on erinevad piirkonnad Merkuuri pinnal? Ning otsapidi tagasi esimese punkti juurde: miks on Merkuur nii tihe, kas põhjuseks on pealmiste, hõredamate kihtide eemalepaiskamine ammuse hiidkokkupõrke tagajärjel?

Äsjase möödalennu kohta on ka Postimehes päris asjalik artiklikene.

Otsapidi on Merkuuri uurimine seotud ka minu magistritöö teemaga. Uurime ju füüsikaliste mudelite abil varajases tekkimisjärgus planeedisüsteeme, keskendudes alale, kus Päikesesüsteemis tiirlevad Merkuur, Veenus, Maa, Marss. Täpsemalt üritame teada saada, kuidas jaotuvad ja käituvad tähtede ümber tulevaste planeetide erinevad koostisosad, näiteks silikaadid ja raud. Merkuuri algkoostise ning struktuuri täpsem tundmine seab säärastele mudelitele olulisi piirtingimusi, kuna kunagi pidi Päikese ümber eksisteerima tema tekkeks sobiva koostise ja omadustega algmaterial.

20. sajandi esimesel poolel oli Merkuuri orbiidi iseärasuste selgitamine üks Einsteini Üldrelatiivsusteooria esimesi suursaavutusi.

Viited:
[1] Taustainfo: MESSENGER Web Site.
[2] Pilt: MESSENGER's First Look at Mercury's Previously Unseen Side, (c) NASA/Johns Hopkins University Applied Physics Laboratory/Carnegie Institution of Washington.
[3] Merkuuri ja Maa võrdlus, pildid (c) NASA, antud pildi allikas on siin.
[4] "Kosmosesond valgustab Merkuuri varjupoolt", Postimees, 2008.01.16