Igapäevaselt töötan ma beebidega

Täna saavutasin päris mitu pisikest töövõitu ning tundsin end inspireerituna midagi astrofüüsika tudengi tööga seonduvat ka armsate lugejatega jagama. Eelsõnaks sobib analoogia: vastsündinud tähed on nagu beebid ikka - nutavad, tahavad süüa, pudistavad palju maha, määrivad end ära ning ei kontrolli väljutusreflekse. Uh, kole analoogia, ent toimib. Täht sünnib hiiglaslikus, sadu ja tuhandeid Päikesesüsteeme ulatuvas vesinikupilves, koos sadade teiste tähtedega. Teda ümbritseb peale sündi hiiglaslik gaasi- ja tolmuketas, planeetide sünnipaik. Täht on juba peaaegu valmis, aga aeg-ajalt "sööb" oma kettast ainet. Vahel ajab söömine olemise nii segaseks, et tähe mõlemalt pooluselt hakkab sööki hiiglaslike jugadena välja purskuma. Selline beebifaas kestab Päikese-sarnasel tähel mõni miljon aastat.

Hetkel uurin (loe: üritan uurida) kursaõega paari sellist noort tähte. Ühel meie tähel on pisike kaaslane, mis on põhitähest nii kaugel, et tal on oma ketta jaokski ruumi. Kuigi me seda pisikest titat ei uuri, on ta siiski meie andmekaadrites olemas, ehkki nõrgalt. Näeme oma sõpra täpselt ketta tasandis, see tähendab et ketta tolmu tume vöö varjab tähe, kuid sellevõrra paremini näeme poolustelt väljuvaid jugasid. Eriti ilmekas on kogu see tegevus Hubble'i kosmoseteleskoobi pildil, mille võrdluseks üles panin. Nagu näha, on isegi me põlve otsas koostatud pildil nähtuse põhitunnused olemas.

Tuleb meeles pidada, et kogu nähtava mängu ulatus on tegelikult Päikesesüsteemist suurem. Nii et väga suur :) MS Paint aitas luua kõrvaloleva diagrammi. Ovaal esindab gaasi-tolmuketast, mille keskel pesitseb täht. Nooled on väljapurskuv aine.

Ülemine pilt: Hubble Space Telescope, (c)STScI/NASA
Keskmine pilt: Mercator'i teleskoop, Mihkel Kama ja Lucinda Rasmijn