Kama Tahvel on tagasi!

Hea lugeja,

Paar aastat välismaal võimaldab näha kodumaad teises perspektiivis, luues konteksti ja setitades välja olulise. Sarnaselt sellega on blogimisest eemal veedetud aeg minu jaoks selgeks teinud, miks ja mille kohta ma kirjutada soovin. Ning eelkõige seda, et soovin kirjutada, samuti nagu soovin endiselt olla seotud Eestiga.

Kama Tahvel on tagasi! Milline on sisu? Esseed, mõtted, tähelepanekud ja kommentaarid teaduse, teaduspoliitika, kõrghariduse, tihti ilmselt astronoomia ja astrofüüsika teemadel. Sekka noppeid tantsimisest ja muustki.

Viited:

Pildi autoriõigused teadmata. Täpsema info laekumisel tegutsen vastavalt õigusele, mille alla pilt läheb. (Image copyright unknown. When it becomes known, I will act accordingly.)

Hobitants Tartus

Tantsukursus on hea viis ühendada meeldiv kasulikuga, pakkudes meeldivat elamust ja arendades nii keha kui vaimu. Hobitantsu klubi "Sinilind" alustab Tartus uut hooaega ja miks mitte nüüd alustada? Õppida saab standardtantse -- valssi, quickstep'i, aeglast fokstrotti, viini valssi -- kui ladina tantse -- sambat, rumbat, jive'i, cha-chat. Soovijad saavad osaleda ka hobitantsu võistlustel. Õpetajateks südamlikud, ent nõudlikud Heino ja Eva.

Videolõigus tantsivad Luca Baricchi ja Loraine Barry aeglast fokstrotti. Tantsivad hästi. Väga hästi :)

Lugu kahe planeedi põrkumisest

Horisondi Teadusblogi on koht, kus teadusuudiseid kirjutavad nii ajakirja töötajad kui ka Eesti (noor)teadlased üle maailma. Juba ligi aasta on ka siinkirjutaja sinna aeg-ajalt artikleid panustanud. Usun, et teadlastel on vastutus ühiskonna ees, ja et see hõlmab ka oma valdkonna kättesaadavaks tegemist. Lisaks on väga huvitav kogeda uudiste kirjutamist, mis on päris keeruline. Täna oli Eesti meedias soe teema tekkivate eksoplaneetide kokkupõrge tähe HD 172555 ümber, ja järgnevalt pakungi ülevaadet vastavatest artiklitest, mille kiire otsing paljastas:

Kauged noorplaneedid põrkasid kokku. teadus.err.ee, 17. august 2009.

Teadlased leidsid tõendeid kahe kosmilise objekti kokkupõrke kohta. Postimees, 17. august 2009.

Tekkivad planeedid põrkavad tihti kokku. Horisondi teadusblogi, 17. august 2009.

Oleksin väga huvitatud konstruktiivsest võrdlevast kriitikast. Lisaks tõstataksin küsimuse, kas Eesti väike teadusajakirjanduse maastik peaks ühte uudist mitu korda sõltumatult kirjutama, või peaks rõhuma vastastikusele kvaliteedikontrollile, või hoopiski võimalikult paljude erinevate uudiste kirjutamisele.

40 aastat Apollo 11 lennust - Apollo 11

Täna 40 aastat tagasi, 20. juulil 1969, astusid inimesed esmakordselt teisele taevakehale. 40 aastat enne seda oli veel maailmasõdade-vaheline aeg. Meie, ulmefilmide poolt ärahellitatud noored, peaksime täna võtma paar minutit, et selle kõige üle pisut järele mõelda.

Pilt: Apollo 11 maandumismoodul Neil Armstrongi ja Edwin "Buzz" Aldriniga pardal naaseb Kuu pinnalt, et põkkuda juhtimismooduliga, kus ootab Michael Collins. All Kuu. Taustal kahvatu sinine täpp, meie kõigi ühine kosmoselaev.

40 aastat Apollo 11 lennust - Apollo 12

1969. aasta novembris lendas Kuu suunas Apollo 12, meeskonnas Charles Conrad, Alan Bean ja Richard Gordon[1]. Conrad ja Bean said kolmandaks ja neljandaks inimeseks, kes Kuule astunud. Conrad lausus maanduri redelilt laskudes: "Juhuu! See võis küll Neil'i jaoks väike samm olla, aga minu jaoks oli ta pikk!"[2]

Eeltooduga tahtis Neil Armstrongist lühem Conrad tõestada, et NASA ei kirjutanud astronautidele ette, mida esimest sammu astudes öelda. Apollo 12 maandumisrühm veetis Kuul enam kui ööpäeva, viies sarnaselt hilisemate Apollo 14, 15, 16 ja 17-ga läbi geoloogilisi, atmosfäärilisi ja päikesetuule uuringuid. Astronautide poolt Kuule paigaldatud seadmed mõõtsid Päikeselt tuleva osakeste voo masskoostist ja kiiruste jaotust[3]. Säärased mõõtmised ei ole Maa lähedal võimalikud, kuna Maa magnetväli takistab enamust laetud osakestest planeedile lähenemast.

Eriline oli Apollo 12 mitmel põhjusel. Esiteks maandus ta - plaanipäraselt - kolm aastat varem Kuule jõudnud mehitamata uurimisjaamast Surveyor III kahesaja meetri kaugusele. Esimesel pildil[4] tutvubki Conrad automaatjaama olukorraga. Selle hämmastava triki eesmärk oli uurida, kuidas mitu aastat kosmilist keskkonda tehnikale mõjunud on.

Tagasi toodi Surveyor III juppe, millelt muuhulgas otsiti elusaid baktereid, mille leidmine annaks infot lihtsate organismide ellujäämisvõimalustest kosmose avarustes. Ühelt näidiselt leitigi Streptococcus mitis'e elujõulisi esindajaid, kuid on võimalus et need ei olnud mitte algselt Surveyoriga Kuule lennanud ja seal ellu jäänud, vaid hooletu laboritöö tõttu katseseadmele sattunud[5]. Teine fantastiline aspekt oli Apollo 12 meeskonna võimalus näha Maad Päikest varjutamas. Juuresolev pilt[6] on nende jäädvustus tollest imekaunist sündmusest.

Et Alan Bean lõhkus kohe peale Kuule maandumist videokaamera, suunates selle kogemata otse Päikesele, pole antud missioonist kuigi palju videomaterjali säilinud :p Sestap lõpetame käesoleva postituse Apollo 12 stardiga[7], kus näha võimsa Saturn V kanderaketi õhkutõus. Homme käsitleme Apollo 11 lendu.

Viited:

[1] - "Apollo 12", Wikipedia, vaadatud 2009.07.19

[2] - "Lunar Surface Journal: Down the Ladder", NASA, vaadatud 2009.07.19

[3] - "Apollo 12 Science", Lunar and Planetary Institute, vaadatud 2009.07.19

[4] - Charles Conrad Surveyor III kõrval, (c) NASA

[5] - "Apollo 12 Science: Surveyor III Analysis", Lunar and Planetary Institute, vaadatud 2009.07.19

[6] - Maa Päikest varjutamas, Apollo 12 astronautide pilt, (c) NASA

[7] - "Apollo 12: A Heartstopping Launch", YouTube kanal "vixmoa", vaadatud 2009.07.19, (c) NASA

40 aastat Apollo 11 lennust - Apollo 13

"Houston, meil on tekkinud probleem."

"Houston, we've had a problem," teatasid Kuu poole teel olevad astronaudid James Lovell, John Swigert ja Fred Haise 14. aprillil 1970 juhtimiskeskusele. Retk, millest pidi saama kolmas mehitatud maandumine Maa kaaslasel, oli muutunud 20. sajandi kõige dramaatilisemaks päästeoperatsiooniks.

Teel Kuule põhjustas elektrimootori lühis teenindusmooduli ühe hapnikupaagi plahvatuse, mille tulemusena hakkas lekkima ka teine paak[1]. Enda päästmiseks kolisid mehed maandumismoodulisse. Juhtimis-, teenindus- ja maandumismoodulist koosnevas kosmoselaevas oli aga just teenindusmoodul see, mis sisaldas hapniku- ja energiavarusid ning kus toodeti vett. Kütust jagus vaid niipalju, et olemasoleva hooga ümber Kuu tiir teha ning enne Maaga kohtumist paar korda trajektoori korrigeerida, seetõttu elasid mehed kolm päeva sisuliselt ilma sooja ja veeta. Teenindusmoodul heideti eemale ning loodeti, et viimase kõrval olnud juhtimismooduli kuumuskilp on terve ning astronaudid ei põle Maa atmosfääri sisenedes ära. Teenindusmooduli lõhkine külg on näha ülaloleval pildil[2], mis jäädvustati vahetult peale mooduli hülgamist.

Apollo 13 missioon on mitmeti sama inspireeriv kui õnnestunud Kuu-retked. Järgnev klipp[3] on 3-minutine ühend BBC uudistest õnnetuse juhtumise ning astronautide õnneliku naasmise ajal, vahepealse mõttepausi pakub David Bowie.

Viited:

[1] - "Apollo 13", Wikipedia, vaadatud 2009.07.18

[2] - Apollo 13 teenindusmoodul peale hapnikupaagi plahvatust, (c) NASA

[3] - "BBC Coverage of Apollo 13 Re-entry", YouTube kanal ianr81, vaadatud 2009.07.18, (c) teadmata

40 aastat Apollo 11 lennust - Apollo 14

Mehitatud kuulendude lood Kama Tahvlis jätkuvad täna kolmanda eduka maandumisega, Apollo 14-ga (eelnevalt on käsitletud hilisemad Apollo 17, 16 ja 15). Astronaudid Alan Shepard ja Edgar Mitchell veetsid 1971. aasta veebruaris Kuu Fra Mauro piirkonnas ligi poolteist päeva, samal ajal ootas neid orbitaalmoodulis Stuart Roosa[1].

Astronaut Roosa ei tiirelnud niisama ümber Kuu, vaid viis läbi eksperimente, näiteks Kuu pinnase uuringuid radarpeegelduste abil. Kõigi maandumisrühmade arsenalis oli tähtsal kohal aga ALSEP, Apollo Kuu Pinnase Eksperimentide Pakett. Vasakul ülal pildil[2] on Shepard ALSEPi osa kõrval ning monteerib pinnasest näidise võtmiseks kokku õõnsat toru. ALSEP hõlmas Kuu siseehituse uurimist kuuvärinate jälgimise kaudu, aga ka Kuu magnetvälja ja atmosfääri mõõtmisi. Parempoolsel pildil[3] on näha ühe kuuvärina signaal Apollo 12, 14, 15 ja 16 poolt paigaldatud seismograafidel. Muuhulgas selgus varsti peale seismograafide paigaldamist, et kuuvärinad tekivad tihti palju sügavamal kui maavärinad, isegi kuni tuhande kilomeetri sügavusel, ning selliste värinate peamine põhjus on Maa loodejõud.

2009. aasta 17. juulil avaldas NASA uue Kuu-uurimise laine käigus tehtud pildid Apollo maandumispaikadest[4]. Geoloogiliseks kaardistamiseks mõeldud sond Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) suutis astronautidest maha jäänud riistvara, peamiselt maandumismooduli jalused, eristada ümmarguselt saja kilomeetri kõrguselt orbiidilt! Maanduri jalusele osutava noolekesega varustatud pilt Apollo 14 maandumispaigast on inimkonna esimene vaade sellele riistvarale peale astronautide lahkumist ligi nelikümmend aastat tagasi. See on neetult vägev :) Lisaks, maandurist pisut üleval viib vasakule tumehall rada -- seal lohistati ALSEPit! Ja umbes kaks kolmandikku teest suure kraatrini vasakul on raja ääres pisike valge täpp -- see on osa ALSEPist!

Peale selle, et nende ajalooliste paikade kõrge lahutusega pildistamine on vägev, on see ka teaduslikult kasulik, sest võimaldab kasutada pisikeste Kuu piirkondade kohapealsel uurimisel saadud infot ülejäänud Kuu kaugvaatluste täpsemaks tõlgendamiseks.

Et Apollo 14 maandumisel oli mitu kriitilist hetke, eelkõige see kui maandumisprotseduuride käigus tuli manuaalselt ümber programmeerida 80 tähemärgi ulatuses pardaarvuti koodi, lõpetame seekord klipiga[5] Shepardi ja Mitchelli õnnelikust Kuule jõudmisest :)

Viited:

[1] - "Apollo 14", Wikipedia, vaadatud 2009.07.17

[2] - "Apollo 14 Deploys ALSEP", Astronomy Picture of the Day 1995.12.10, vaadatud 2009.07.17

[3] - "Old Apollo data gains new relevance", Texase Ülikooli Geofüüsika Instituudi pressiteade 2006.01.11, vaadatud 2009.07.18, (c) Yosio Nakamura

[4] - "LRO sees Apollo landing sites", NASA pressiteade, 2009.07.17

[5] - "Apollo 14 Lunar Landing", YouTube kanal "rranswerman", vaadatud 2009.07.17, (c) NASA

40 aastat Apollo 11 lennust - Apollo 15

1971. aasta juulis astusid Apollo 15 missiooni käigus Kuu pinnale astronaudid David Scott ja James Irwin, keda ootas orbiidil Alfred Worden[1]. See oli esimene kord, kui astronautidel oli pikemate uurimisretkede jaoks kaasas kuuauto, viimane oli suureks abiks vulkaanilise Hadley kanali uurimisel. Pildil[2] on Irwin kuuautoga kanali serval.

Hadley kanal on umbes 80 kilomeetri pikkune sissevajunud laavatunnel, mille seintel paljastuvad erinevate laavavoolude kihid. Need voolud kujundasid Kuu tasandikke esimese paarisaja miljoni aasta vältel peale ta tekkimist ning nagu igasuguste geoloogiliste kihtide uurimine, on Hadley kanali seintelt kaasatoodud kivid aidanud mõista Kuu varajast ajalugu.

Muude läbiviidud katsete hulgas oli huvitav Kuu atmosfääri rõhu mõõtmine. Kuu nõrgas gravitatsiooniväljas ei püsi gaasi osakesed kuigi kaua, enne kui kas oma soojusliikumise või päikeselt tuleva osakeste voo käes minema lendavad. Samas aga tuleb Kuu atmosfääri pidevalt pisut osakesi juurde, meteoriitide plahvatustest ja tõenäoliselt ka Kuu enda sisemusest. Ära- ja juurdevoolu tasakaal määrab Kuu atmosfääri tiheduseks öösel 200000 osakest kuupsentimeetrile, mis on sada triljonit korda vähem Maa atmosfääri tihedusest[3].

Järgnevas videos[4] näitab David Scott väga teravmeelselt, et Galileo Galileil oli õigus, kui ta väitis et rasked ja kerged kehad langevad ühesuguse kiirendusega :)

Viited:

[1] - "Apollo 15", Wikipedia, vaadatud 2009.07.16

[2] - "Surface picture of astronaut, rover and rim of Hadley Rille on the Moon", NASA, vaadatud 2009.07.16, (c) NASA

[3] - "Apollo 15 experiments: cold cathode gauge", Lunar and Planetary Institute, vaadatud 2009.07.17

[4] - "Apollo 15 Hammer and Feather Experiment", YouTube kanal "thehoaxbuster", vaadatud 2009.07.16, (c) NASA