Olen olemas. Tagasi värskes ja armsas Amsterdamis. Ilmad on jahedad ja vihmased, aga elu on ilus. Teha on palju ja põnevat. Tume aine pole ununenud.
PS. Mida arvate mõistest "kuhi"?
Keskmine inimene suudab selgelt eristada liivakuhja näpuotsast liivateradest. Tõdegu nüüd katsealune laboris, et põrandal on liivakuhi. Hakkame kuhjast teri ükshaaval eemaldama - millal ütleb katsealune, et põrandal pole kuhi, vaid x liivatera? Reaalteadlasehakatis ütleks, et see on huvitav olukord, kuid probleem on mõiste "kuhi" puudulikus definitsioonis.
Igapäevastes olukordades kasutatav mõiste "kuhi" pole piisavalt täpselt defineeritud ning võime ta alati enda jaoks meelevaldselt defineerida, näiteks: "liivakuhja moodustavad kümme või enam liivatera". Samas teeb meie aju sellist definitsiooni omamata pidevalt otsuseid, mis on kuhi ja mis mitte. Loogikatudengist sõber Salvador selgitas hiljuti, et selliste otsuste vastuvõtmisel kasutatava loogika otsimine või väljatöötamine on väga kuum suund.Ilmselt peab aju kuidagi piirama "kuhi/mittekuhi" otsuste langetamisele kuluvat energiat/"arvutusvõimsust". Selleks tekivad kogemusepõhised võrdlused (siinkirjutajal on "kuhi" kogus, mis mahub peo peale või on suurem), mis küsimuse "Kas 10000 tera on kuhi kui 10001 tera seda on?" ees enam ei aita ning lõpliku otsuse langetamine läheb juhuse arvele. Aju lõpetab probleemi üle juurdlemise ning otsus langetatakse juhuslike tegurite toimel (näiteks kui oleksite juhtumisi näinud hommikul lehes uudist, et keegi luges järjest nullist kümne tuhandeni, ütleksite äkki suurema tõenäosusega, et 10000 tera ei ole kuhi; võiks tuua ka lugematul hulgal palju meelevaldsemaid tegureid). Kas "aju lahendab selle paradoksi juhuslike tegurite mõjul" on liiga triviaalne lahendus?
PPS. Käesolevale postitusele illustratsiooni otsides sain teada, et ülalesitatu nimi on Soritese paradoks. Sorites teatavasti sõbrustas aga väga hea meelega filosoofide, matemaatikute ning neuroteadlastega...
Postitused
4 kommentaari:
"Ilmselt peab aju kuidagi piirama "kuhi/mittekuhi" otsuste langetamisele kuluvat energiat/"arvutusvõimsust"." Ma ei tea kas see on nüüd teemasse, aga kõige üldisemas plaanis on aju energia säästmiseks loonud stereotüübid. Seda nii näiteks keele omandamisel kui ka sotsiaalses keskkonnas toimimiseks. Aga eks selle kuhja defineerimisega ongi väga selgelt näha tava- ja teadusliku mõtlemise erinevus.
Ma olen seda alati öelnud --- laiskus on ainus inimkonda edasiviiv jõud.
Mmm... loogika :-))
...mönedes kultuurides, kus liivaga ei ole nii palju tegeletud (kui kreeklaste omas!) ei pruugi sellist möistet olemas olla (nagu "kuhi"). Selles möttes, et "kuhi" on suht-koht abstraktne möiste; paljudes kultuurides on abstraktne mötlemine teise koha peal.
Seega oleneb ka sellest, kes ja millise keele seest vaatab.
ütles Kuhjatu Kuhi...
lugesin huviga sinu kuhjateemalist sissekannet; seda enam, et see soritese paradoks on esimene filosoofilne probleem minu elus, mille üle juurdlemist ma selgelt mäletan - olin siis veel päris pisike!
aga minu praegune, kognitiivpsühhologiast mõjutatud vastus sellele küsimusele: kuhi on kogumik objekte, mille arvu teada saamiseks me peame nad üle lugema, st me ei koge seda arvu vahetult. on tehtud eksperimente, mis näitavad, et inimene suudab niimoodi vahetult registreerida umbes kuni 7 objekti. Nähes taevas näiteks nelja lindu, ei pea me neid üle loendama, et teada saada, kui palju neid on - me tajume vahetult, et tegemist on nelja linnuga. Kui aga linde on rohkem kui umbes 7 (siinkohal on muidugi tegemist jälle ühe häguse piiriga:)), oleks vaja nad üle lugeda, et teada saada, kui palju neid täpselt on. Ja see ongi see koht, kus pole enam tegemist mitme linnu, vaid parvega(või linnukuhjaga:)).
Seletatakse seda sellega, et rohkemate lindude puhul ei piisa meie tähelepanuvõimest, et neid kõiki eraldi registreerida, ning seetõttu aju liidabki nad kokku üheks objektiks (ehk siis see, mida me nimetame kuhjaks või parveks) - olen seega nõus, et kuhja kontseptsiooni eesmärk on energia kokkuhoid - mingist hetkest alates on ühe objekti tajumine lihtsalt säästlikum, ja võib-olla ka mõttekam, kui mitme objekti täpse arvu tajumine.
niisiis ei usu ma, et aju otsus - kas on tegemist kuhjaga või mitte - oleks mõjutatud mingitest juhuslikest tegureist või faktiteadmistest(a la teadmine selle kohta, et keegi on loendanud tuhandeni) - ma arvan, et see kõik toimub juba "madalamatel" tasanditel, st küsimus pole selles, kuidas me kuhja defineerime, vaid pigem selles, mida me TAJUME või KOGEME kuhjana - mitme erineva objekti üheaegseks registreerimiseks piisab meie tähelepanust, ning see kõik on määratud meie tajuprotsessida poolt.
ja veel: sõna sorites tuleb vanakreeka keelest, selle tähendus: kuhi; ehk siis tegemist ei olnud mingi tegelasega...
Postita kommentaar