Shadow Film Festivali (20.-28. november, Amsterdam) raames on viimastel päevadel õnnestunud näha mitmeid mõtlemapanevaid, intrigeerivaid, isiklikke ning käsi laiutama panevaid dokfilme (ja inimesi). Kõige tugevama signaal-müra suhtega oli siinkirjutaja jaoks "Jean Paul" (2006).
Itaallase Francesco Uboldi 8-minutine film "Jean Paul" kajastas jõuliselt vaimuhaige kameruunlase Jean Pauli õnnetut lõppu ning suunas vaatajat mõtlema ta algusest ning nende kahe punkti vahel läbitud teest ja selle võimalikust paratamatusest. Ilmselt ei teki just palju võimalusi mainitud teost suurel ekraanil näha, seega on vast ka riknendajad (spoilers e.k.?) õigustatud: Baloumi küla lähistel on tema pere käsul kettidega puu külge seotud kurja maagia võimu all olev Jean Paul, kes olevat inimesi hammustanud. Külaelanikele helistavad aeg-ajalt piirkonna korravalvurid, kontrollimaks et Jean Paul pole põgenenud. Uboldi on harukordse juhuse läbi lubatud 18 päeva seotuna lebanud ohvrit filmima. Kaadrite jõud on säärane, et mingil hetkel kahtlustasin, kas film pole mitte näideldud... ent ei. Ahelais Jean Paul asendub musta ekraaniga ning ilmub tekst: "Jean Paul died a few hours later, making any rescue attempts vain."
Üks põhisõnumeid - et vaimuhaigete ebausul või hirmul põhinev elajalik kohtlemine on isegi tänapäeval üllatavalt levinud (diskussioonis toodi aastatagune näide Itaaliast) - jõudis väga tugevalt kohale. Ent diskussioonis autoriga keskendus publik hoopis Jean Pauli päästmisele, mille mittetoimumine oli sõnumi kohaletoomise hind. Jah, see on raske küsimus, aga kui Jean Paul oleks pääsenud, siis ei leiaks te siit seda postitust.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar