Räägiksin pisut maade avastamisest. Lahkukirjutatuna, sest jutt käib Maa sarnastest planeetidest. Planeete teiste tähtede ümber nimetatakse eksoplaneetideks ning ehkki nende olemasolu on paljudele juba aastakümneid ja -sadu kindlana näinud, on teadlaste kavalus ja tehnoloogia areng sääraseid planeete avastada võimaldanud vaid viimased poolteist aastakümmet.
Esialgu on eksoplaneete otse "näha" pea võimatu, nähakse nende mõju oma tähele. Mida suurem planeet, ja mida lähemal planeedisüsteemi valitsevale tähele, seda suurem ja lihtsamini avastatav see mõju on. Maa-suurune planeet Maa-sarnasel orbiidil (Päikese-taolise tähe ümber vastavalt siis üheaastase perioodiga) on moodsa astronoomia jaoks käeulatuses ning võib öelda, et kui sellised objektid olemas on, siis lähima kümnendi jooksul neist esimesed ka leitakse.
Üks võimalus eksoplaneete leida on otsides varjutusi. Planeedisüsteemide asendid kosmoses on juhuslikud ning mõned planeedid juhtuvad ümber oma tähe tiirlema meid ja tähte ühendava vaatesihi tasandis. Kui satume lisaks vaatama sobival hetkel (lugeja ilmselt juba taipas, et Päikest ja Maad kaugelt vaadates avaneks võimalus viimast esimese eest möödumas näha vaid kord aastas), näeme tähe valgust mõneks ajaks nõrgenemas. Kuna isegi suur planeet on võrreldes tähega pisike, ei ületa see kahanemine paari protsenti, Maa efekt Päikese heledusele jääb aga koguni alla 0.01%.
Arvestades eelmainitud tegureid, on tõenäosus üht tähte isegi pikalt jälgides seal varjutust näha väga väike. Kui aga jälgime korraga sadu või tuhandeid tähti, on võimalik saak arvestatav. Varjutusmeetodit kasutavad seetõttu hetkel mitmed laia vaateväljaga spetsiaalsed teleskoobid, millest kõige tundlikum on ühtlasi hetkel maailma kõige tundlikum eksoplaneetide otsimise vahend: Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseteleskoop CoRoT.
CoRoT'ga jälgivad astronoomid üht taevaala järjest pool aastat, peale mida võetakse sihikule uus piirkond. Teleskoop on kosmoses olnud käesoleva aasta algusest ning välja on kuulutatud üks uus planeet. Leitud on neid kindlasti rohkem, kuid enne retsenseeritud artiklite ilmumist teadusajakirjades on tavaks sellistest asjadest üldsusele mitte rääkida - hiljem valeks osutuva tulemuse hurraaga väljakuulutamine ei ole just parim viis teadust teha.
Möödunud reedel külastas instituuti üks härra CoRoT teadusrühmast, kes andis järgnevatel kuudel ilmuvatest tulemustest ahvatleva eelmaigu. Tema uskumatud materjalid panid auditooriumi põnevusest särisema! Ammu pole reedesel kollokviumil nähtud korraga rohkem kui kahte professorit, seekord olid kõik kohal ning ahhetasid ja ohhetasid kui väikesed lapsed! On väga tõenäoline, et CoRoT meeskond on Maa-sarnaste planeetide otsimisel juba esimese poole aastaga jõudnud sama kaugele, kui teisi meetodeid kasutavad töörühmad, kelle ühest ülipõnevast avastusest aasta esimesel poolel kirjutasin. Loodetavasti ilmuvad põnevamad tulemused ametlikult veel enne aasta lõppu...
Kuid asi ei peatu eksoplaneetide otsimise juures. CoRoT ülitäpsed mõõtmised toovad kaasa revolutsiooni asteroseismoloogias (tähtede siseehituse uurimine nende loomuliku pulsseerumise abil), tähtede magnetväljade uurimises, aitavad luua esimesi mudeleid kaugetest tähtedest mille detailsus pisutki läheneb meie arusaamale Päikesest, ja paljastavad senitundmata muutlikkusi (ning vahel ka ootamatut muutlikkuse puudumist) tähtedes.
2009. aastal plaanivad ameeriklased lennutada kosmosesse oma eksoplaneetide varjutuste otsimise teleskoobi Kepler. CoRoT leiab täpseid Maa analooge vaid ülihea õnne puhul, kuid Kepler suudaks seda kindlasti, see on ta põhieesmärk. Need kaks kosmoseteleskoopi viivad eksoplaneetide uurimise ning tähefüüsika uuele tasemele (millega ei soovi ma väita nagu muud uskumatud instrumendid, mis järjepanu astronoomide käsutusse ilmuvad, seda omal moel ei teeks).
Mida lähemale jõuame Maa-laadsete planeetide leidmisele, seda lähemale jõuame tundmatutele ookeanidele, kontinentidele ja võimalik, et ka eluvormidele. Vähemalt suudame esimest korda inimkonna ajaloos pakkuda Maa ja selle keskkonna ainulaadsuse küsimusele otsest vastust. Maadeavastajatest maade avastajateks, maade avatajatest maadeavastajateks...
Lõpetuseks "väike" märkus. Palju on juttu Maa-sarnaste planeetide avastamisest. Mõistagi peetakse seda oluliseks, kuna Maa keskkonnas on arenenud ainus meile kindlalt teada olev elu Universumis. Teadlased ei soovi sellega väita nagu muulaadset elu nende arvates olemas olla ei saa, ainult seda et seda tüüpi planeetidelt võime elu täiesti õigustatult otsida ning ühtlasi loota leida vihjeid, kuidas elu Maal üldse tekkis. Muulaadne elu võib olemas olla, kuid juba definitsioonilt on seda pea võimatu sihipäraselt otsida, abiks saavad olla vaid üldised kaalutlused nagu energiaallika olemasolu ja keskkonna näiv mittetasakaaluline olek (Maa atmosfääris on palju hapnikku, mis oksüdatsioonireaktsioonide tagajärjel sealt kiiresti kaoks, kui poleks hapnikkutootvaid organisme).
Esialgu on eksoplaneete otse "näha" pea võimatu, nähakse nende mõju oma tähele. Mida suurem planeet, ja mida lähemal planeedisüsteemi valitsevale tähele, seda suurem ja lihtsamini avastatav see mõju on. Maa-suurune planeet Maa-sarnasel orbiidil (Päikese-taolise tähe ümber vastavalt siis üheaastase perioodiga) on moodsa astronoomia jaoks käeulatuses ning võib öelda, et kui sellised objektid olemas on, siis lähima kümnendi jooksul neist esimesed ka leitakse.
Üks võimalus eksoplaneete leida on otsides varjutusi. Planeedisüsteemide asendid kosmoses on juhuslikud ning mõned planeedid juhtuvad ümber oma tähe tiirlema meid ja tähte ühendava vaatesihi tasandis. Kui satume lisaks vaatama sobival hetkel (lugeja ilmselt juba taipas, et Päikest ja Maad kaugelt vaadates avaneks võimalus viimast esimese eest möödumas näha vaid kord aastas), näeme tähe valgust mõneks ajaks nõrgenemas. Kuna isegi suur planeet on võrreldes tähega pisike, ei ületa see kahanemine paari protsenti, Maa efekt Päikese heledusele jääb aga koguni alla 0.01%.
Arvestades eelmainitud tegureid, on tõenäosus üht tähte isegi pikalt jälgides seal varjutust näha väga väike. Kui aga jälgime korraga sadu või tuhandeid tähti, on võimalik saak arvestatav. Varjutusmeetodit kasutavad seetõttu hetkel mitmed laia vaateväljaga spetsiaalsed teleskoobid, millest kõige tundlikum on ühtlasi hetkel maailma kõige tundlikum eksoplaneetide otsimise vahend: Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseteleskoop CoRoT.
CoRoT'ga jälgivad astronoomid üht taevaala järjest pool aastat, peale mida võetakse sihikule uus piirkond. Teleskoop on kosmoses olnud käesoleva aasta algusest ning välja on kuulutatud üks uus planeet. Leitud on neid kindlasti rohkem, kuid enne retsenseeritud artiklite ilmumist teadusajakirjades on tavaks sellistest asjadest üldsusele mitte rääkida - hiljem valeks osutuva tulemuse hurraaga väljakuulutamine ei ole just parim viis teadust teha.
Möödunud reedel külastas instituuti üks härra CoRoT teadusrühmast, kes andis järgnevatel kuudel ilmuvatest tulemustest ahvatleva eelmaigu. Tema uskumatud materjalid panid auditooriumi põnevusest särisema! Ammu pole reedesel kollokviumil nähtud korraga rohkem kui kahte professorit, seekord olid kõik kohal ning ahhetasid ja ohhetasid kui väikesed lapsed! On väga tõenäoline, et CoRoT meeskond on Maa-sarnaste planeetide otsimisel juba esimese poole aastaga jõudnud sama kaugele, kui teisi meetodeid kasutavad töörühmad, kelle ühest ülipõnevast avastusest aasta esimesel poolel kirjutasin. Loodetavasti ilmuvad põnevamad tulemused ametlikult veel enne aasta lõppu...
Kuid asi ei peatu eksoplaneetide otsimise juures. CoRoT ülitäpsed mõõtmised toovad kaasa revolutsiooni asteroseismoloogias (tähtede siseehituse uurimine nende loomuliku pulsseerumise abil), tähtede magnetväljade uurimises, aitavad luua esimesi mudeleid kaugetest tähtedest mille detailsus pisutki läheneb meie arusaamale Päikesest, ja paljastavad senitundmata muutlikkusi (ning vahel ka ootamatut muutlikkuse puudumist) tähtedes.
2009. aastal plaanivad ameeriklased lennutada kosmosesse oma eksoplaneetide varjutuste otsimise teleskoobi Kepler. CoRoT leiab täpseid Maa analooge vaid ülihea õnne puhul, kuid Kepler suudaks seda kindlasti, see on ta põhieesmärk. Need kaks kosmoseteleskoopi viivad eksoplaneetide uurimise ning tähefüüsika uuele tasemele (millega ei soovi ma väita nagu muud uskumatud instrumendid, mis järjepanu astronoomide käsutusse ilmuvad, seda omal moel ei teeks).
Mida lähemale jõuame Maa-laadsete planeetide leidmisele, seda lähemale jõuame tundmatutele ookeanidele, kontinentidele ja võimalik, et ka eluvormidele. Vähemalt suudame esimest korda inimkonna ajaloos pakkuda Maa ja selle keskkonna ainulaadsuse küsimusele otsest vastust. Maadeavastajatest maade avastajateks, maade avatajatest maadeavastajateks...
Lõpetuseks "väike" märkus. Palju on juttu Maa-sarnaste planeetide avastamisest. Mõistagi peetakse seda oluliseks, kuna Maa keskkonnas on arenenud ainus meile kindlalt teada olev elu Universumis. Teadlased ei soovi sellega väita nagu muulaadset elu nende arvates olemas olla ei saa, ainult seda et seda tüüpi planeetidelt võime elu täiesti õigustatult otsida ning ühtlasi loota leida vihjeid, kuidas elu Maal üldse tekkis. Muulaadne elu võib olemas olla, kuid juba definitsioonilt on seda pea võimatu sihipäraselt otsida, abiks saavad olla vaid üldised kaalutlused nagu energiaallika olemasolu ja keskkonna näiv mittetasakaaluline olek (Maa atmosfääris on palju hapnikku, mis oksüdatsioonireaktsioonide tagajärjel sealt kiiresti kaoks, kui poleks hapnikkutootvaid organisme).
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar