Täna 40 aastat tagasi, 20. juulil 1969, astusid inimesed esmakordselt teisele taevakehale. 40 aastat enne seda oli veel maailmasõdade-vaheline aeg. Meie, ulmefilmide poolt ärahellitatud noored, peaksime täna võtma paar minutit, et selle kõige üle pisut järele mõelda.
Pilt: Apollo 11 maandumismoodul Neil Armstrongi ja Edwin "Buzz" Aldriniga pardal naaseb Kuu pinnalt, et põkkuda juhtimismooduliga, kus ootab Michael Collins. All Kuu. Taustal kahvatu sinine täpp, meie kõigi ühine kosmoselaev.
Postitused
5 kommentaari:
Mihkel,
nautisin kogu seda tsüklit täiel rinnal :-)
Tiit
Aitäh, Mihkel!
Aitäh teilegi! Peale Apollo 11 kuni 17 käsitlemist on aga tunne, et eelnevad käsitlemata jätta oleks ülekohtune. Sestap stay tuned ;)
Suurepärane postituste seeria, aitäh!
Üks küsimus ka: kuidas ikkagi see kipakas maandumismoodul tagasi orbiidile saab, et juhtimismooduliga põkkuda? Maa pealt orbiidile jõudmiseks tuleb ju ette võtta igavesti suurejooneline start hirmsate tulejugade ja mürinate saatel. Eeldatavasti on see Kuu peal küll veidi lihtsam, aga siiski.
Küsimus on igati hea :) Alustuseks tuleb arvestada, et liigutamaks proovikeha massiga m eemale objektist massiga M ja raadiusega R, tuleb teha tööd G*M*m/(2*R) ühikut, kus G on gravitatsioonikonstant. Pannes M ja R asemele kord Maa, kord Kuu väärtused leiame, et proovikeha Kuust eemaletõstmine nõuab Maaga võrreldes 22 korda vähem energiat gravitatsiooniga võistlemisel.
Lisaks peab aga arvestama, et mida rohkem kütust rakett kannab, seda suurem on ta mass, s.t. suurus "m". Seega kasvab raketi kogumass eksponentsiaalselt ning astronautide Kuule lennutamiseks oli vaja 110 meetri kõrgust Saturn V raketti, Kuult tagasitulekuks piisas aga pisikesest kütusepaagist väikese kabiini küljes :D
Postita kommentaar